Tasapinnalise trükiviisi korral on trükkuvad ja mitte-trükkuvad kujutised samal tasapinnal. See trükiviis jaguneb kivitrükiks (litograafia), ofsettrükiks, kollotüüpiaks ja dilitomenetluseks. Kivitrükk on tänapäeval kõige levinuima trükimeetodi – ofsettrüki- eelkäija. Pooltoonideta kollotüüpia, mida tihti nimetakse ka fototüüpiaks, on kasutusel kunsti väikesetiraažilises reprodutseerimises ja paljundamises. Dilitomenetlus oli algselt kasutusel ajalehtede trükkimises. Ajalehti trükiti siis niisutussektsiooniga kõrgtrükirullimasinates ofsettrükivormidega. See ajutine trükiviis hääbus rulliofsettrüki kasutuselevõtuga.
Litograafia ehk kivitrükk (kreeka keeles lithos ‘kivi’ + graph ‘kirjutan’) on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati.
Aastal 1796 otsustas näitekirjanik Alois Senefelder lihtsustada näitlejatele mõeldud teksti- ja noodilehtede paljundamise protsessi, mida siis tehti kõrgtrükis. Raha oli vähe ja trükipressile ega trükitähtedele ei jätkunud. 1797. aastal ehitas ta esimese kivitrükikäsipressi, mille trükivorm oli tehtud lubjakivist. Kivitrükk põhineb vee ja rasva omadustel ja trükkimiseks kasutatakse lubjakiviplaati (ehk litokivi). Kivile joonistatakse kujutis rasvakriidiga. Siis töödeldakse kogu pinda nõrga lämmastikhappe lahusega. Keemilises protsessis ühineb rasv kiviga ning samal ajal suurenevad kivi pinnal poorid, muutes vaba pinna vastuvõtlikuksveele. Kivist trükivormi niisutades märgub vee ja rasva vastastikuse tõukumise tõttu ainult trükivaba pind. Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile; õline trükivärv jääb püsima ainult kujutisele, kuna vaba pind vee tõttu värviga ei määrdu. Trükivorm surutakse litopressiga vastu alusmaterjali ning võimalike tõmmiste arv on piiramatu.
1826. aastal täiustas Alois Senefelder oma tehnikat ja alustas mitme värviga trükkimist. 19. sajandi keskel ehitati Prantsusmaal esimene litograafiline kiirtrükimasin. Tollel ajal peeti seda trükimeetodit heaks reklaammaterjalide jaoks, sest trükkida sai üsna kiiresti. Isegi 20. sajandi alguses toodeti sel viisil maakaarte, plakateid, reklaame ja piltpostkaarte. Aga oma töömahuka protsessi tõttu hakkas litograafia järjest rohkem klappima kunstnikele graafika ja joonistuste reprodutseerimiseks. Kokkuvõttes oli selline kõrgtrüki meetod kasutusel läbi 400 aasta. Tänapäeval on litograafia aga juba üsna haruldane.
20. sajandi alguse uued avastused fotograafia vallas lõid pinna ofsettrüki tekkimisele. 1904 arendasid kaks ameeriklast üksteisest sõltumatult välja ülekandega ofsettrüki tehnoloogia. Pärast mõningaid esialgseid tagasilööke avas George Mann & Co. Londonis esimese ofsettrükikoja. Saksamaal Offenbachis ehitas Faber & Schleicher AG 1910. aastal esimese poognaofsettrükimasina “Roland”. 1912 pandi Leipzigis tööle Felix Bottcher Company ja masinaehituskontserni Vogtländische Maschinenfabrik AG (VOMAG) ehitatud esimene rulliofsettrükimasin “Universal”. Tänapäeval väga tuntud trükimasinatootjad Heidelberger Druckmaschinen AG ja MAN Roland Druckmaschinen AG asutati 19. sajandi keskel.
Alguses eksisteerisid kõrgtrükk ja ofsettrükk trükiturul üsna võrdsetena, kuni 1960. aastatel hakkas kõrgtrüki osakaal vähenema. Euroscale neljavärviteisendusmeetodi leiutamine andis olulise tõuke ofsettrüki arengule ja tänaseks on sellest saanud enimkasutatav trükimeetod.
Patent esimesele Heidelbergi trükimasinale registreeriti 1962 Saksamaal. Varastel 1970ndatel hakkasid ajalehtede trükkimises ofsettrükimasinad asendama kõrgtrükimasinaid. Tekstide fotograafiline valmistamise (phototypesetting) ja reprokaamerate kasutuselevõtuga hakkas kasvama poognaofsettrükkimine populaarsus, kuna tootmine võrreldes kõrgtrükiga oli oluliselt efektiivsem.
Ofsettrükis kasutatakse “ümar-ümar” protsessi skeemi. Nagu litograafialgi on ofsettrüki trükivorm tasapinnaline. Trükitava ja mittetrükitava pinna omadused on trükivormil erinevad. Trükitav pind on vett hülgav võttev, ülejäänud pinda vesi märgab. Tasapinnalisele trükivormile kantakse veekiht. Vesi märgab ainult mittetrükitavat pinda. Seejärel kantakse trükiplaadile värv. See jääb trükiplaadile ainult nendes kohtades, kus veekihti ei ole.
Samamoodi nagu litograafiaski, kasutatakse konventsionaalses ofsettrükis ära vee ja õli omavahelise tõukumise printsiipi. Õli sisaldav trükivärv nakkub ainult niisutatud trükiplaadi kuivade osadega. Enamasti alumiiniumist valmistatud trükiplaat on kaetud valgustundliku kihiga (emulsiooniga). Kujutise pealeprojetseerimise (valgustamise) ja ilmutamise protsessidega emulsioon lõhustatakse ja üleliigne eemaldatakse mahaloputamisega. Trükiplaadil on trükkivad piirkonnad trükivärviga nakkuvad ja trükivabad piirkonnad trükivärvi eemale tõukavad. Algselt kasutati negatiivplaate, kus allesjääv emulsioon on vettsiduv nii, et õline trükivärv nakkus pinnaga, millelt emulsioon oli maha pestud. Nüüd kasutatakse peamiselt positiivplaate, kus pärast valgustamist plaadile jääv emulsioon moodustab värviga nakkuva trükikujutise ja õline trükivärv jääb ainult sinna, kust emulsioon ei ole maha pestud. 1985. leiutati ka vee-vaba ofsettrükk (waterless offset), kus trükivärvi eemale tõukav silikoonemulsioon kombineerituna eriliste trükivärvidega võimaldab trükkida ilma veeta.
Trükikujutis kantakse esmalt kummisilindri kummikattele ja seejärel kummilt paberile. Sellisest ülekande viisist tuleneb ka trükimeetodi nimi – offset. Ofsettrüki põhiprintsiip (ja ka värvilahutuse alus) on, et värvikihi paksus on ühesugune kogu trükitava pinna ulatuses.
Tänapäeva ofsettrükis saab kasutada ühe- kuni kümnevärvi trükimasinaid, kuigi kümne värviga trükimasinad on üsna haruldased. Viievärvitrükimasinaga saab trükkida neli protsessvärvi ja lisaks ka ühe lisavärvi ilma, et peaks värvisektsioone vahepeal puhtaks pesema. Mõnedele trükimasinatele on lisatud spetsiaalne lakisektsioon, mis lisab masina sees trükiprotsessi lõpus trükisele kaitsva või dekoratiivse lakikihi. Enamasti töötab lakisektsioon fleksotrüki põhimõttel. Tänapäeva ofsettrükis kasutatakse tihti ka CTP tehnoloogiat, kus trükiplaat valmistatakse laseritega ja ilmakemikaalideta. CTP-tehnoloogiaga ehk kujutist otse plaadile joonistades saab vältida muidu filmilt 
trükiplaadile kopeerimise ajal tekkivaid kujutise hälbeid ja/või nihkeid.
Ofsettrüki liigid on poognaofset (sheet-fed offset) ja rulliofset (web offset). Poognaofsettrükis painutatakse paber lahtiste lehtedena ümber trükisilindri. Rulliofsettrükis aga söödetakse paberilint masinasse rullidest. Poognaofsettrükis tuleb paberileht peale esikülje pildi trükkimist ümber pöörata, et trükkida paberilehele ka tagumise külje pilt. Rulliofsettrükis trükitakse mõlemale paberilindi poolele samaaegselt.
Poognaofsettrükis saab trükkida kõike, mille tiraaž on 1 000 kuni 100 000. Suurema tiraažiga trükiseid on efektiivsem trükkida gravüürtrükis. Tüüpilised poognatrüki tooted on äritrükised, raamatud, brošüürid ja flaierid ning ka pakendid.
Rulliofseti kasutatakse, kui toote tiraaž on suur ja lehekülgi palju. Siia kuuluvad sellised tooted nagu ajalehed ja ajakirjad. Nende jaoks on poognatrükk liiga aeglane ja samal ajal on ajaleht gravüürtrüki jaoks liiga väikese tiraažiga. Paberit rullist ette andes on rullitrükis võimalik trükkida kiirustega, mida poognatrükis on võimatu saavutada. Samas, erinevalt gravüürtrükist valmib rulliofsettrükis trükitulemus otse trükimasina lõpuosas, kus on tavaliselt lõike- ja voltimissektsioonid.
Vahet tehakse kvaliteetse kommerts-rullitrüki 
(heatset web offset) ja ajalehetrüki (coldset web offset) vahel. Kommertstooted trükitakse enamasti kaetud paberile, mis ei ima trükivärvi sisse ning seetõttu on nendele trükimasinatele sisse ehitatud ahi, et kiirendada trükivärvi kuivamist – siit tulenebki nimi “heatset”. Kuivatusahju läbiv paberilint lõpeb voltaparaadis, kus trükitoode töödeldakse lõpp-produktiks. Lõplik trükitoode võib olla kas klammerdatud (saddle stitching) või liimitud köites (adhesive binding). Õmmeldud köitmine ei ole võimalik suure kiiruse tõttu. Heatset-trüki tooted tunneb ära trükipinnale lisatud katteaine läike ja lõhna järgi. Trükivärv ei määri, kui seda näpuga hõõruda. Väikese grammkaaluga õhukeseid pabereid kasutades ei paista heatset-trükk kujutis paberi teisele küljele läbi ja see on oluline eelis coldset-trüki ees. Tüüpilised heatset-trüki tooted on suure trükiarvuga ajakirjad, kataloogid ja reklaamlehed.
Ofsettrükk on tunneb ära korraliku kontrastse trükijälje järgi. “Halode” puudumine ja paberi teisel küljel oleva varikujutise puudumine viitab enamasti ofsettrükile. Iseloomulik on ka, et väga heledates värvitoonides esineda rasterpinna järsk ärakadumine (punktikadu) ja väga tumedates varjualades esineb rasterpunkti laialivalgumine (punktikasv). Küll aga ei juhtu nii, kui kasutada uut tüüpi FM rastrit.
Ofsettrüki erinevused teistest trükimeetoditest:
• Trükitava ja mittetrükitava pinna eristamiseks kasutatakse vett
• Värv jõuab trükiplaadilt paberile üle kummisilindri.
• Värvikihi paksust paberil saab trükkimise ajal muuta, ka tsoonide kaupa
• Keeruline värvi-ja veeaparaat
• Värvi edasikandumine mööda värviaparaadi valtse trükivormile ja sealt üle kummikatte paberile toimub värvikihi lõhestamise (ink splitting) teel
• Ofsettrüki põhiprintsiip (ka värvilahutuse alus) – värvikihi paksus on ühesugune kogu trükitava pinna ulatuses
Üks ofsettrüki eriliik, mis on tänapäeval üsna haruldane, on kollotüüpia (collotype), millega saab pooltoone trükkida ilma rastrita. See meetod arendati välja 19. sajandi keskel. Trükivormiks on valgustundlik želatiinist emulsioon, mis on kantud klaasile. Valgustamine, ilmutamine ja niisutamine tekitavad reljeefse pinna, mis järgnevate protsesside ajal kõvastub erinevalt. Trükivärv nakkub erinevalt želatiinist emulsiooni erineva kõvadusega kohtadele ja see teeb võimalikuks pooltoonide trükkimise. Kollotüüpiad näevad välja nagu paberfotod, kuid on ära tuntavad iseloomuliku teralisuse järgi. Kasutades mitut trükivärvi- isegi kuni 20 – saab luua väga tõetruusid tõmmiseid. Kuigi kollotüüpia trükimeetodit on sobilik kasutada väikese tõmmiste arvuga tööks, siis tänapäeval on see jäänud ainult originaalseks kunstiliigiks.